Nagu igal alal, vajavad ka erinevad spordidistsipliinid üldkehtivaid reegleid, mis küll aja jooksul muutuvad vastavalt aegruumi iseloomule ja kogemuslikule pagasile. Spordis on esikaalus tehnilised nõuded, mille täitmist oodatakse igalt osavõtjalt. Kuid juba alates Euroopa kultuuri antiikajast on väga tähtsaks ja lausa lahutamatuks peetud moraalse külje olemasolu, millega hinnati sportlase isikulist panust oma ala esindajana.

Idamaade elanikud on läbi aegade vaadanud rohkem iseendasse, väärtustades sisemuse tasakaalu välisega. Õhtumaade ränduritele on selline suhtumine tulnud paraja kultuurishokina, mida võivad tajuda ka tänapäeva euroopa kultuuri esindajad. Et see “kokkupõrge” on olnud positiivse laenguga, oleme importinud oma kultuuriruumi järjest enam sellist suhtumist. Väga ilmekas näide on selleks nähtus nimega karate, mis isegi võhikule ei paista vaid kehalise saavutuse triumfina, vaid on läbinisti põimunud hingestatusega. Sellest tulenevalt võib kõhkluseta öelda, et karate ei ole sport.

See lõimumine on sõnastatud karate viie lihtsakoelise reeglina (Dojo Kun) õpetajate ja meistrite suunanäitajana iseendale ja oma järgijatele ja õpilastele. Need viis punkti on kirja pandud väga lakooniliselt ja palju ruumi on jäetud endale tõlgendamiseks. Ükski neist punktidest pole teistest tähtsam, vaid nad paiknevad hierarhiliselt ühel tasandil ja on tähistatud järjekorranumbriga “Üks”. Kuidas võib üks karatega neid enda jaoks lahti mõtestada? Järgnev on autori isiklik interpretasioon, kuigi see ei erine üldisest tõlgenduse müriaadist.

Püüdle iseloomu täiuslikkuse poole. Kuigi nagu autor ennist väljendas, ei ole Dojo Kun reeglistikul hierarhilist järjekorda, on see igati põhjendatult esimesena kirja pandud. Enamikule, kes asub tegelema karatega, on esmatähtis sportlik saavutus, mida võib saata naiivne soov ennast teiste ees tõestada või füüsilise üleolekuga valitseda. Ajapikku saab neile arusaadavaks, et näilise pinna all peitub veel hulganisti kihte, mille adumine süvendab perspektiivitunnet ja esialgse lihtsakoelise arvamuse tühisust. Milleks sooritatakse ühte liigutust lõputu kord ja näiliselt ei muutu liigutused aastategi jooksul, muutes kava vaid mõningates nüanssides. Kuni ühel hetkel taipab vähegi arenemisvõimelisem karateka, et kordamine täiustab ja tsementeerib tema iseloomu nagu merevool lihvib tahumata kivi.

Ole usaldatav. Teine reegel suunabki meid sujuvalt eelmise temaatika jätkuarenduseni, kuni ühel hetkel võib üks karateka endalt küsida, miks see järjepidev kordamine. Ta saab sellest ühel hetkel aru ja usaldab oma õpetajat, kaasõpilasi, elu üldiselt või saatust kui keegi soovib seda nii nimetada. Ta usaldab ennast, et kõik mis juhtub, juhtub põhjusega ja üllama eesmärgi nimel. Samuti peab ta olema inimesena usaldusväärne kõigile neile, keda ta peaks usaldama. Ainult seeläbi suudad sa olla usaldav kõige suhtes, mis ei riiva sinu õiglustunnet ja põhimõtteid.

Püüdle. Püüdle kõige täiustumiseni alates pisiasjadest oma igapäevaelus kuni tähtsate elumuutvate otsuste elluviimiseni - mis võib olla väga pikaajaline protsess - ja usu, et sa seda ka saavutad. Inimene, kes lõpeb arenemast, on kui monoliit. Ta on oma arenemistee katkestanud või lõpetanud ja ta on sisemiselt surnud, takerdudes aina oma käitumismustritesse, mis elus edasi ei vii ja mis on suure tõenäosusega juba lapsepõlves kinnistunud. Läbi sisemise ja välise muutumise ärkab inimene ellu ja murrab ebaterved mustrid, võib-olla loobudes kõigest, mida ta ennist tähtsaks pidas. Sest ta ei ole kunagi loobunud tahtest täiustuda.

Austa teisi. Teiste inimeste austamine saab toimuda vaid läbi enese austuse. Kui sa oled enda vastu aus ja respekteerid end sellisena, nagu oled teatud ajapunktis, siis suudad sa olla siiras inimene, kes ei varju maskide taha. Ta suudab leida alati kõige tühisemagi nüansi, mis teeb kaasinimese tema silmis väärtuslikuks. Ta austab oma vaenlasi ja on tänulik nende õpetuste eest, mida nad on temale andnud. Ta austab oma sõpru ja on neile tänulik ühise aja eest. Sest kõik, kes meie ellu tulevad, tulevad sinna eesmärgiga.

Väldi vägivaldset käitumist.  Karateka treenib oma keha kõige kriitilisemateks hetkedeks, ta suudab end ja teisi adekvaatselt kaitsta, kasutades selleks oma füüsilist keha. Temale on usaldatud kõige iidsemad saladused, muutes ta keha nende templiks. Kuid iga õpetaja, kes siirdab energiat oma õpilasele, ootab et viimane haldab seda usaldusväärselt ja ei kasuta oma oskusi kurja teenimiseks. Läbi füüsise on arenenud ka karateka iseloom, mis kehtestab pidurid füüsilise energia üleliigseks kasutamiseks. Karateka teenib vaid üldisi hüvesid ja ei lähtu isiklikust kasust. Ta kaitseb, mitte ei ründa. Kaitseb end või teisi. Ja ründab vaid äärmisel juhul, kui kõik rahumeelsed võimalused on ammendatud. Kuid see kaev, kust midagi ammutada, peab olema sügav. See on sõdalase tee – Bushido.